Helja Eomois, Eesti Pagulasabi tugiteenuste koordinaator

“Nad ei taha meid siia,” ütleb nooruke Shereen hiljutises loos Postimehele. Shereen jõudis siia pärast seda, kui oli end perega kuu aega toas peitnud ja öösiti vannitoas maganud. Kui ühel naabril raiuti pea maha, oli aeg põgeneda.

3. oktoobril mälestatakse Euroopas üle mere põgenedes hukkunud inimesi. Sellega seoses kutsub Eesti Pagulasabi TASUTA filmi- ja aruteluõhtule!

Vaatame Guido Hendrikxi filmi “Stranger in Paradise” (2016) ning räägime, miks inimesed põgenevad oma kodumaalt.

Euroopa Liidu vabatahtlik Luke Hamilton (ÜRO Pagulasameti Podgorica tiim):

Augustis viisid Eesti Pagulasabi sotsiaalse ettevõtluse suuna projektijuht Annela Samuel ning tugiteenuste koordinaatorid Jameela Prits ja Mariel Värk Topu puhkemajas läbi lastelaagri pagulaslastele.

“Esimeses laagris olid meil pigem mudilased, 8–12aastased, teises olid juba suuremad lapsed vanuses 13–19,” rääkis Mariel. Igas rühmas olid ka mõned eesti lapsed, kes toetasid lapsi eesti keeles kõnelemisel.

Pagulasabi on toetanud nüüdseks aasta otsa Süüria väikeettevõtlust Jordaanias ja Liibanonis. Projekti turundusspetsialist Adrienne Hurtut jagab sel puhul oma muljeid.

Töötan hetkel koos Liibanoni MTÜ-ga Sawa for Development and Aid projekti kallal “The Master Peace”. Tegemist on brändiga, mis pakub valmisriideid ja disainmööblit, mille on loonud Süüria põgenikud.

Eestist pärit visuaalkunstnik Anrike Piel korraldas noorte pagulasnaistega projekti, mille eesmärk on naisi võimestada. Projekti käigus õppisid osalised end loominguliselt väljendama, alates idee paberile panemisest kuni visiooni teostamiseni. Alul pani iga osaline paika oma video idee. Seejärel asuti konseptsiooni järgi second handidest soetatud riideid ümber tegema ning pärast mitmekuist tööd valmisidki videod.

Raudne eesriie on juba ammu üles tõmmatud ja Berliini müür lammutatud. Me oleme vabad liikuma ja elukohta valima – ja seesama vabadus on ka teistel inimestel. Aastal 2018 ole enam Eestiski haruldane, kui ühes lasteaiarühmas või klassis on lisaks eestikeelsetest kodudest pärit lastele üks või mitu last, kelle kodus räägitakse vene, rootsi, soome, inglise, süüria või araabia keelt. Või mistahes muud keelt maailma suurest keeltepaabelist.

Möödunud aasta lõpus andsime kolme pagulaspere lastele ühekordsed fotoaparaadid, et nad jäädvustaksid oma igapäevaelu. Täna, vahetult enne uue kooliaasta algust jagame valitud pilte ka teiega. Piltide kirjeldamisel jäid lapsed teinekord napisõnaliseks, ent seda kõnekamad on pildid ise. Head vaatamist!

Omar (10) on Süüriast pärit poiss, kes on terve oma Eestis elatud elu elanud Tallinnas Lasnamäel. Omar on pere ainuke laps, aga õnneks on tal väga vahvad vanemad, kes temaga palju huvitavaid tegevusi ette võtavad.

Sõda Ida-Ukrainas on kestnud juba neli aastat. Vaid 1500 km kaugusel Eestist elavad 4,4 miljonit inimest sõjategevuse tõttu pidevas ohus ja viletsates tingimustes, enam kui 10 000 inimest on hukkunud (neist umbes 3000 tsiviilisikud) ja 1,2 miljonil inimesel ei ole piisavat ligipääsu toidule. Nende jaoks on relvakonflikt igapäevase elu osa: inimesed, kes elavad nn kontaktjoonest 5 km raadiuses, on iga päev tunnistajaks keskmiselt 40 sõjaväelisele intsidendile. Suurem osa rindelähedastest asulatest kogevad mürsu- ja raketirünnakuid vähemalt iganädalaselt.

Meilt küsitakse ikka ja jälle: kui palju siis Eestis pagulasi ikkagi on? Sada? Tuhat? Sada tuhat?

Alates 1997. aastast, mil Eesti ratifitseeris Genfi pagulasseisundi konventsiooni, kuni 2017. aasta lõpuni on Eesti riik Politsei- ja Piirivalveameti andmetel pagulasena tunnustanud kokku 445 inimest. (Ei tea, kes pagulased on? Vaata järgi!)

Neist: