Ma olen Mido ja ma olen 13-aastane. Ma olen oma peres kõige noorem. Mul on ka mitu vanemat venda ja õde.

Eestisse jõudsime 2016. aastal. Me tulime Türgist ja Kreekast. Türgis olime kaks aastat ja Kreekas umbes aasta. Süüriat ma ei mäleta. Aga ma mäletan, kuidas me jõudsime Kreekasse. Üle mere. Ja lõpuks jõudsime siia. Eesti keel oli natuke raske, aga kolme aastaga sain selgeks.

Alul me elasime ühes väikeses linnas, kust tulime edasi Tallinnasse. Tallinnas meeldib mulle rohkem kui seal väikses linnas. Ma käin praegu kaheksandas klassis. Eesti kool on Türgi koolist väga erinev. Siin on väga head õpetajad. Õpetajad vahel küsivad ka, kust ma tulen. Mulle meeldib käia koolis, mul on seal sõbrad. Eestis ei ole üldse raske leida sõpru. Mu sõbrad on pigem eestlased. Ja koolis on tore.

Ma käin pagulasabis fotoringis. Mulle meeldib siin käia. Me pildistame, näiteks loodust. Siinne loodus on Türgi omast väga erinev. Metsa on palju. Suvel käisin ma ka laagris, kus me samuti pildistasime ja mängisime.

Ma ei tea, kus on mu kodu. Aga ma tahaksin elada Türgis. Seal oli tore. Suurena tahan ma hakata kinnisvaramaakleriks. Osta ja müüa maju. Aga ma ei tea veel, kas siin Eestis või kusagil mujal.

Ma ei oska öelda, mis mulle Eestis ei meeldi. Mulle meeldivad siin mu eesti sõbrad. Mulle meeldib ka palli mängida ja linnas jalutada. Eriti meeldivad mulle vanalinn ja Pirita.

* Lapse heaolu nimel ei kasutata loos tema päris nime.

Eesti Pagulasabi on liitunud üleeuroopalise kampaaniaga, mille eesmärk on muuta 3. oktoober üle mere põgenedes surma saanud inimeste mälestuspäevaks.

#NoMoreBricksintheWall
#SnapshotsFromTheBorders #Europe #Estonia #Eesti #DEARprojects