Taasühinenud pered. Yavuzi lugu
Viimase seitsme aasta jooksul on Eesti Pagulasabi aidanud kümnel perel Eestis taasühineda. Sel puhul räägib enda loo Eestisse jõudmisest Yavuz Türgist.
Saabusin Eestisse 19. märtsil koos oma teismelisest tütrega. Olime Eestis käinud juba aasta varem, et osaleda siin ühel robootika olümpiaadil. Ma töötasin varem Kõrgõzstanis, kus on kaks saatkonda, mis annavad Schengeni viisat: Šveits ja Saksamaa. Neist esimene andiski meile Eestisse tulemiseks viisa. Ootasime Šveitsis umbes kolm kuud, et saaksime siia tulla. Eestisse jõudes saadeti meid Vao majutuskeskusesse, kus elasime elamisluba oodates kolm kuud. Ja nüüd me olemegi Tallinnas.
Kuna mu naine ja 11-aastane poeg jäid Kõrgõzstani, taotlesime perekonna taasühinemiseks toetust. Kuu aega hiljem jõudsidki nad Eestisse. Kui nad siia jõudsid, läksime politseisse, et saada ka neile pagulase staatus. Sealt küsiti, kas nad soovivad minna Vaosse või Vägevale. Kuna olime jõudnud rentida korteri, siis jäid nad meiega Tallinnasse.
Tutvusin oma naisega Kõrgõzstanis, me mõlemad töötasime koolis, tema türgi keele ja mina keemia õpetajana. Mul on ka üks täisealine tütar, kes elab USAs ja õpib õendust.
Me mõlemad olime naisega Kõrgõzstanis doktorandid, töötasime Güleni koolis. Ma oskan inglise keelt ja olen õppinud väljaspool Türgit, sisuliselt õppisin üle 20 aasta välismaal. Olen palju ringi reisinud – Pakistanis, Iraagis, Kosovos…. Ja siis 2016. aastal olid Türgis sündmused. Meie peaminister Erdoganile ei meeldi Güleni koolid. Seepärast ei saagi me Türki enam minna ja olemegi siin.
Yavuzi naine ei oodanud Kõrgõzstanis niisama, millal mehe ja tütre juurde minna õnnestub. Ta jätkas töötamist õpetajana, et lennupiletiks raha kokku saada. Eesti Pagulasabi toetas Yavuzi pere 400 euroga. Just niipalju jäi neil puudu reisi jaoks vajaminevast rahast, mis kogu pere peale oli umbes 2000 eurot. Aitäh kõigile annetajatele, tänu kellele sai see võimalikuks!
Meie suurim probleem on see, et mu poeg on juba kaks kuud olnud kodus ega käi koolis. Käisin ka haridusametis, aga praegu pole tal ID-numbrit. Oleme andnud politseis intervjuu ja rääkinud, et meil on probleem, et laps on kodus (– vahepeal tekkis kooliminekul õigustamatuid takistusi, sest isegi kui lapsel pole dokumente, on pagulaslastel õigus jätkata viivitamatult kooliteed. Tänaseks käib Yavuzi poeg Eesti koolis ja mure on lahenenud). Nii et ehk sel nädalal teeb politsei otsuse. Nii me siis ootame, sest ta ju vajab kooli. Seni teeme talle ise tunde, naine õpetab talle türgi keelt ja tütar inglise keelt. Raamatud on meil vanast koolist Kõrgõzstanist.
Aga tüdrukule meeldib väga siin koolis. Ta lõpetas Kõrgõzstanis 10. klassi. Vao laagris ütles direktor, et ta võib jätkata 6. klassis, olgugi et ta peaks olema 11. klassis! Nii ta siis istus seal klassis koos lastega. Näiteks matemaatika õpetaja andis talle testi, mille ta hetkega ära lahendas. Õpetaja siis küsis: “Miks sa ei lahenda?” – “Ma juba lahendasin, sest ma olen lõpetanud 10. klassi! Teie aga annate mulle 6. klassi ülesandeid.” Nii et otsustasime Heljaga, et ta läheb siiski 10. klassi. Mu tütar teeb ka muusikat, mängib erinevaid pille, näiteks klaverit ja sazi (Lähis-Idas ja Kaukaasias levinud kitarrilaadne näppepill).
Helja Eomois, Eesti Pagulasabi tugiteenuste koordinaator: Yavuzi pere tuli Tallinnasse suve keskel ning leidis Eesti Pagulasabi kenasti üles. Olime juba kohtunud Vao majutuskeskuses, seega oli neil hõlpsam kontakti võtta. Yavuzi peret iseloomustab tohutu energia ja pealehakkamine. Nad ei istu kunagi niisama, vaid hakkavad kohe asju ajama. Näiteks kui arutasime Yavuzi teismelise tütre kooliteed Eestis, et ta pandi kuuendasse klassi ja tal ei ole seal midagi teha, siis julgustasin neid mõttega, et ta ei pea kuuendas käima vaid võitlema oma õiguste eest õppida koolis, kus tema õpiarengut toetataks, mitte ei pärsitaks. Ei läinudki palju aega mööda, kui tüdruk võeti vastu rahvusvahelisse kooli ja tal läheb seal väga-väga hästi.
Ma näen meie tulevikku siin. Me tahame jääda siia, aga natuke on raske, sest ma ei leia Eestis erialast tööd. Kui ma ütlesin töötukassas, et olen keemiaõpetaja, vastati mulle – väga hea! Suudad sa anda tunde ka eesti keeles? Ma vastasin, et ei, ma alles saabusin siia… Ma loodan väga, et saan siin keemiaõpetajana tööd. Aga tööd on raske leida. Olen õpetanud seni ainult inglise keeles. Ma olen harjunud olema väga aktiivne ja kogu aeg töötama. Vahel lendasin töö tõttu päevas neli korda. Aga nüüd me lihtsalt ootame (tänaseks on Yavuz leidnud endale töö – olgugi et mitte erialase – ning registreerinud end eesti keele kursustele).