Keset sõda ja sundrännet on vaimse tervise tugi inimestele sageli eluliselt vajalik. Taasavasime koostöös Ukraina Riikliku Psühholoogide Assotsiatsiooniga möödunud kevadel vaimse tervise nõuandeliini, et pakkuda psühholoogilist tuge Ukrainas ja 20 teises Euroopa riigis elavatele ukrainlastele. Üks nõuandeliini konsultantidest – Olena Bohdan – jagas meiega oma lugu: kuidas ta aitab teisi ning püüab samal ajal tulla toime ka isiklike kaotuste ja raskustega.

Minu nimi on Olena Bohdan. Olen sündinud Tšernihivis, kuid olen elanud Kiievis juba üle neljakümne aasta. Tänu oma erialasele ja ühiskondlikule tegevusele on mul palju sõpru ja kolleege erinevates Euroopa riikides, kes kutsusid mind täiemahulise sõja alguses enda juurde. Otsustasin jääda Kiievisse, sest ma kuulun siia.  

Minu perekondlik olukord on väga raske. Minu abikaasa tapeti täiemahulise sõja alguses Butšas, Kiievi oblastis. Minu poeg, kes liitus vabatahtlikult armeega, langes lahingus 2025. aasta aprillis. Temast jäid maha kolm last; noorim poeg on praegu kuueaastane. Laste ema on samuti sõjaväes ja viibib rindel. Püüan veeta võimalikult palju aega oma lapselapsega. Hetkel oleme koos Karpaatides.

Veedame palju aega mägedes jalutades, vesteldes ja raamatuid lugedes. See on minu jaoks väga toetav. Armastan ka ujumist – see on meie ühine hobi, mida naudime suvel maakodus. Me ujume, sõidame jalgratastega, korjame metsast seeni ja hüppame batuudil. Need on lihtsad igapäevaelu rõõmud, mis need pakuvad õnne ja taastavad elujõudu.

Pilt

Olen töötanud psühholoogiliste teenuste valdkonnas kolmkümmend aastat. Kriisipsühholoogiale keskendusin peale 2014. aastat. Nõuandeliini töös osalen juba selle loomisest alates, 2022. aasta juunist. Enne seda juhtisin vabatahtlikke projekte, viisin läbi psühholoogilisi tugigruppe, pakkusin individuaalset kriisinõustamist ning tegelesin mitmete teiste algatustega.

Teen seda tööd, sest see on minu viis sõjast tingitud stressiga toime tulla. Minu jaoks on oluline olla kaasatud ja kasulik. Ja sama oluline on teadmine, et teen just seda, mida kõige paremini oskan. 

Milliste murede ja tunnetega inimesed kõige sagedamini nõuandeliini poole pöörduvad ning kuidas on see viimastel kuudel muutunud?

Emotsioonide osas jagavad inimesed kõige sagedamini keerukaid reaktsioone sõja väljakutsetele – see ulatub vihast ja agressiivsusest apaatia, depressiooni ja isegi suitsiidi mõteteni. Viimasel ajal on esile kerkinud kurnatus ja emotsionaalne tasakaalutus. Inimesed räägivad kroonilisest unepuudusest ja unehäiretest, mida põhjustavad sagedased õhurünnakud ja õhuhäired, eriti öösiti. Samuti avaldavad tugevat mõju elektrikatkestused ja igapäevase mugavuse – elekter, internet, vesi, gaas ja küte – kadumine. 

Väga sageli helistatakse ägeda paanikahoo tõttu, mis vajab kohest sekkumist. Põhjuseks emotsionaalse tasakaalutus, kurnatus ja paljude  n-ö punaste nuppude koosmõju: õhuhäire sireeni heli, valjud helid väljast või isegi teadmine järjekordsest magamata ööst ja hirm pealetükkivate mõtete ees.

Probleemidena on kõige levinumad ebakindlus ja desorientatsioon. Inimesed on kaotanud oma senised elulised tugipunktid ega saa tulevikku planeerida, sest see on ebaselge ja sageli hirmutav. Varasem elukogemus ei paku enam tuge, kuna rahuaja strateegiad ei toimi sõjaolukorras. Sageli räägitakse sisemisest pingest või pingetest suhetes.

Oluline teema on ka lapsevanemlus. Ka lapsed elavad sõda intensiivselt läbi – nii Ukrainas kui ka välismaal. Sellistel juhtudel pakume kriisituge, anname esmast nõu olukorraga toimetulekuks ning suuname pered platvormile Voices of Children.

Kas oskate kirjeldada tavalist kõnet? Mida inimesed nõuandeliinilt otsivad?

Iga kõne on nii tüüpiline kui ka omamoodi, sest iga inimese elu on ainulaadne. Üks hiljutine kõne jäi mulle eriliselt meelde oma mitmekihilisuse tõttu.

Helistas keskealine naine, kes oli hiljuti kolinud Ida-Ukrainast väikesesse Kesk-Ukraina linna. Kodukohas oli ta ühiskondlikult väga aktiivne ja tegutses vabatahtlikuna, aidates ka evakueerimistel, sageli keerulistes oludes ja rünnakute saatel. See on tsiviilelu reaalsus rinde lähedal. Ta kolis, sest tütar oli äsja sünnitanud ja vajas abi. Naine leidis töö müüjana kohalikus poes ning suhtles kohaliku kogukonnaga. Ühel õhtul otsustas rühm teismelisi n-ö nalja teha. Hämaruses, kui inimesi oli vähe ja lihtne varjuda, lasid nad poe sissepääsu juures pauguteid õhku. Neid huvitas, kuidas uus tulija reageerib. Naise ellujäämisinstinktid aktiveerusid hetkega – ta viskus põrandale ja kattis oma kehaga noore kolleegi, et teda kaitsta. Mõne aja pärast sai ta südamerabanduse. Kohale kutsuti kiirabi ja politsei ning järgnes keeruline vestlus teismeliste ja nende vanematega. Paljud vanemad õigustasid lapsi, öeldes, et nad on teismelised ja lihtsalt tegid nalja. Naine soovis naasta endisesse koju – sõjamüra keskele, kus oli objektiivselt ohtlik, kuid kus ta teadis täpselt, mida teha ja kuidas käituda. Suhteliselt rahulikus keskkonnas tundis ta end võõra ja üleliigsena.

Selline n-ö teistsugusus on väga omane nii sisepõgenikele kui ka neile, kes on leidnud varjupaiga väljaspool Ukrainat. Vestlustes väljendatakse sageli igatsust kodu järele hoolimata sõjast ning räägitakse arusaamatustest kohalikega. Kiusamine – nagu antud juhul teismeliste n-ö nali – tuleb sageli esile nii laste kui ka täiskasvanute lugudes.

Iseloomulikud on ka n-ö sisemise sõja reaktsioonid – traumareaktsioonid, mis aktiveeruvad automaatselt, näiteks nagu selle naise reaktsioon paugutitele. Seda kohtame sageli ka veteranide puhul. Üldine segaduse ja vaimse kurnatuse tunne sõja kontekstis on väga levinud – paljude ukrainlaste jaoks näib maailm olevat kaotanud igasuguse mõistuspärasuse.

Pilt

Mis on selle töö juures kõige raskem ja mis aitab teil toime tulla?

Kõige keerulisemad on kõned inimestelt, kes on afektiseisundis, agressiivsed või ärritunud. Isegi kui mõistad, et see on appihüüd, ei ole alati lihtne säilitada vestluses rahu ja tasakaalu. Siin aitab kogemus. Enamik nõuandeliini nõustajaid on nüüdseks juba neljandat aastat tööl ning igaüks on läbi teinud ligikaudu 1500 konsultatsiooni.

Kuidas toetab nõuandeliin inimesi, kes elavad pikaajalise stressi, kaotuse, sundrände või tulevikulise ebaselgusega?

Pikaajalise stressi puhul keskendume inimese rahustamisele ning olemasolevate ja kättesaadavate ressursside leidmisele – suhtlus, lemmikloomad, jalutamine, loodus, kodused rutiinid. Sundrände korral otsime uues keskkonnas n-ö stabiilsuse saarekesi ja n-ö mugavustsoone.

Leina, eriti kaotamise järgse leina puhul, toetame inimest eelkõige kohalolekuga. Siin on kuulamine ülioluline. Tuleviku ebakindluse puhul – mis puudutab enamikku helistajaid – püüame leida vähemalt väikese n-ö isikliku kontrollitsooni: päevakava, hoolitsemise lähedaste eest või tööalase tegevuse. See annab, millele toetuda – enese loodud korrastatuse saare.

Mida peaks laiem avalikkus ja rahvusvaheline kogukond mõistma Ukrainas sõda läbi elavate inimeste vaimse tervise vajadustest?

Olukord ise on igas mõttes ebanormaalne. Inimeste reaktsioonid sellele on aga normaalsed. Viha või kurbus, ärrituvus või apaatia – need kõik on loomulikud reaktsioonid ebanormaalsele olukorrale. Kõik ei suuda sellega üksi toime tulla ning just seetõttu on ühtehoidmine ja toetus üliolulised.

Praegu elavad ukrainlased äärmiselt rasketes tingimustes. Kuid sarnane olukord võib tabada igaüht – maailm on täna väga ebastabiilne. Ukrainlasi toetades ja neid mõistes aitab maailm tegelikult ka iseennast, liikudes inimlikuma, vastupidavama ja sidusama tuleviku suunas.

Kust leiate sellistel rasketel aegadel jõudu ja inspiratsiooni?

Minu isiklik jõuallikas on teadlik ja tähendusrikas tegevus. Tegelen sellega, mida pean oma elu tööks. Lisaks nõuandeliinitööle osalen projektides sõjast mõjutatud ukrainlastele, mis aitavad neil oma elusid uuesti üles ehitada. Näiteks olen koolitaja ja psühhoterapeudina seotud Harkivi piirkonna naistele ja lastele suunatud taastumisprogrammiga. Mind toetab väga side loodusega ning suhtlus aktiivsete ja hoolivate inimestega. Koos võitleme õiguse eest väärikusele, eneseväljendusele ja inimlikule ühendusele.

Viime programmi ellu koostöös Ukraina riikliku psühholoogiaühinguga. Programmi rahastab ESTDEV – Eesti Rahvusvahelise Arengukoostöö Keskus.