Olen lapsest saati olnud väga aktiivne ja pidanud oma energiat kuhugi suunama. Seltskonnatantsuga alustasin, kui olin neljane, kuueselt astusin muusikakooli ning hakkasin laulma. Muusika inspireerib mind tänaseni ja ausalt öeldes ei kujutaks ma ette päeva, kus poleks muusikat.  

Teadmisjanulisena oli mul koolis üsna kerge ning lõpetasin kiituskirjaga. Seejärel otsustasin liituda Horlivka võõrkeelte instituudiga ning õppisin tõlkijaks.  

Aastal 2014 olime sunnitud perega oma kodulinnast lahkuma ning registreerima end sisepõgenikena. Olin tollal 18-aastane ja meil oli emaga koos vaja üürida korter. Arvestades, et mu ema läks pensionile, ei katnud see raha isegi 30% meie igapäevastest kuludest. Seetõttu pidin otsima tööd, et oma perekonda rahaliselt toetada, ja sain päriselt täiskasvanuks.

Võõrkeelte tundmine on mind palju aidanud. Olen poliitiliselt aktiivne noor ja keeled on andnud mulle võimaluse oma silmaringi oluliselt avardada, õppida tundma teisi riike ning täiendada oskusi riiklikes ja rahvusvahelistes projektides. Minu isiklik moto, mida püüan järgida, on „eneseareng ja chill“. Rohkem infot minu kohta leiab Instagramist. 

NB! Seoses sõjaga Ukrainas oli Artur sunnitud juba teist korda oma elus kodu maha jätma. Hetkel on ta oma emaga Rumeenias, kust aitab organiseerida humanitaarabi oma kodumaale.