Käesolev Euroopa vabaühenduste ühispöördumine on vastus Euroopa Komisjoni väljapakutud uuele rände- ja varjupaigaleppele. Ühispöördumine on algselt avaldatud European Council on Refugees and Exiles (ECRE) kodulehel.

On tervitatav, et Euroopa Komisjoni väljakäidud uus rände- ja varjupaigalepe lubab pühenduda inimlikumale paguluse käsitlusele ja rõhutab, et ränne on vajalik ja Euroopa jaoks positiivne. Kuid see on retoorika, mis tegelikkuses kajastub üles seatud ettepanekutes harva. Selle asemel, et öelda lahti ELi varasema lähenemisviisi eksitustest ja alustada algusest, võib lepe veelgi süvendada fookust vastutuse lükkamisele väljapoole Euroopa piire, heidutusele, ohjeldamisele ja tagasipöördumisele.

Järgnev on Euroopa kodanikuühiskonna esialgne hinnang seadusandlikele ja muudele ettepanekutele, mis seati üles rände- ja varjupaigaleppes. See hinnang tugineb järgmistel küsimustel:

• Kas ettepanekud suudaksid tagada seaduse ja praktika vastavuse rahvusvahelistele ja ELi õigusnormidele?
• Kas need aitaksid kaasa varjupaiga eest vastutamise õiglasemale jagamisele Euroopas ja kogu maailmas?
• Kas need ettepanekud töötaksid praktikas?

Vastutuse automaatse jagamise asemel kehtestatakse leppes senisest veelgi keerulisem Dublini süsteem ja „tagasisaatmise toetamine“

Rände- ja varjupaigalepe jättis kasutamata võimaluse Dublini süsteemi põhjalikult reformida ning vaikimisi vastutus varjupaigataotluste läbivaatamise eest jääb jätkuvalt esmasele sisenemisriigile. Lisaks on pakutud välja keeruline süsteem, millega käivitataks mingit sorti solidaarsusmehhanism.

Kriteeriumitele, mida kasutatakse selleks, et välja selgitada, milline liikmesriik vastutab varjupaigataotluse läbivaatamise eest, on tehtud mõned positiivsed täiendused. Näiteks on laiendatud perekonna määratlust, hõlmates ka õdesid-vendi, saatjata laste puhul laia valikut pereliikmeid; samuti on kriteeriumite sekka lisatud liikmesriigist diplomi või muu kvalifikatsiooni saamine. Liikmesriikide praegust praktikat hinnates saab aga suureks väljakutseks lahti saamine esimese saabumisriigi põhimõttest kui eelistatud variandist olulisemate kaalutluste, eriti perekonna taasühinemise, asemel.

Liikmesriikidelt nõutakse solidaarsust juhul, kui saabub palju inimesi („rändesurve“) või otsingu- ja päästeoperatsioonidelt maaletoomise puhul. Protsess näeb ette terve rea hindamisi ja aruandeid ning liikmesriikide poolt antud lubadusi. Kui terviklik reaktsioon jääb puudulikuks, saab Euroopa Komisjon võtta kasutusele parandusmeetmeid. See näeb vähem välja nagu mehhanism, mis toetab vastutuse prognoositavat jagamist, ja pigem nagu sellised liikmesriikide vahelised läbirääkimised, millega oleme kõik liigagi tuttavaks saanud. Pakutud mehhanismi keerukus tekitab tõsiseid kahtlusi selle tegeliku toimimise osas.

Liikmesriikidel on lubatud pakkuda inimeste nende endi territooriumile ümberpaigutamise asemel „tagasisaatmise toetamist“, mis viitab sellele, et inimeste kaitsmise kõrval hakatakse pöörama võrdset tähelepanu nende tagasisaatmisele. Selle asemel, et toetada üksikuid liikmesriike, kes peavad toime tulema suure arvu varjupaigataotlustega, tekitab see ettepanek arvukalt õiguslikke ja inimõigustega seotud probleeme, eriti kui pärast kaheksakuuse tähtaja möödumist peaks toimuma üleandmine nn sponsorriiki. Kes jälgib tagasilükatud varjupaigataotlejate kohtlemist, kui nad saabuvad riikidesse, mille valitsused ei aktsepteeri ümberpaigutamist?

Lepe pakub ette piirimenetluste laiemat kasutamist, sealhulgas rohkemat kinnipidamise kasutust

Selle asemel, et ELi liikmesriikide vahel vastutust ümberkalibreerida, süvendavad leppe ettepanekud survet liikmesriikidele ELi välispiiril ja Lääne-Balkani riikidele. Komisjon teeb ettepaneku kohustuslikeks varjupaiga- ja tagasipöördumismenetlusteks teatud juhtudel, sealhulgas nende riikide kodanikele või kodakondsuseta elanikele, kelle EL-i keskmine kaitsetase on vähem kui 20%. Samas kui liikmesriigid juba kohaldavad turvalise kolmanda riigi või turvalise päritoluriigi mõisteid, on see vabatahtlik. Komisjon on aga varem teinud ettepaneku, et need mõisted muutuksid liikmesriikidele kohustuslikuks. Kodanikuühendused kordavad muret turvalise kolmanda riigi ja esmase varjupaigariigi mõistete kasutamise üle, mida arutati põhjalikult aastatel 2016-2019. Ennekõike ei tohiks uuesti välja pakkuda nende kontseptsioonide kohustuslikku kasutamist.

Kavandatav piirimenetlus põhineb kahel valel eeldusel: et enamikul Euroopasse saabuvatest inimestest pole kaitsevajadusi ja et varjupaigataotlusi saab hinnata lihtsalt ja kiiresti. Kumbki neist ei ole tõene. Esmaste otsuste ja edasikaebamisotsuste hindamine kogu Euroopa Liidus näitab, et enamik viimase kolme aasta jooksul Euroopas varjupaika taotlenud inimesi on saanud kaitsestaatuse. Lisaks ei tohiks lepe kindlaks jääda valele lähenemisviisile, mille kohaselt saab kiiret varjupaigamenetlust saavutada kaitsemeetmete vähendamise ja triaažisüsteemi kasutuselevõtmisega. Hollandi varjupaigamenetluse, mida sageli nimetatakse selle praktika kõige tüüpilisemaks näiteks, keskmine kestus ületab aasta ja võib kesta kuni kaks aastat, kuni lõplik otsus on langetatud.

Ettepaneku tulemuseks on põhimõtteliselt kaks varjupaigamenetluse standardit, mille määrab suuresti kindlaks varjupaigataotleja päritoluriik. See kahjustab üksikisiku õigust varjupaigale ja tähendab, et veelgi rohkem inimesi läbib teisejärgulise menetluse. Ettepanek, et liikmesriigid peaksid samaaegselt väljastama varjupaiga- ja tagasisaatmisotsuse, täpsustamata selgelt nõuet, et hinnatakse tagasisaatmise lubamatuse, lapse huvide ning pere- ja eraelu kaitsega seotud olulisi küsimusi, õõnestab rahvusvahelisi õiguslikke kohustusi. Ettepanek eemaldab ka apellatsiooni automaatse peatava mõju, s.t õiguse jääda riiki lõpliku otsuse tegemiseni piirimenetluses tehtud otsuste edasikaebamise puhul.

Ettepanek, et piirimenetlusi läbivaid inimesi ei peeta liikmesriigi territooriumile ametlikult sisenenuteks, on eksitav, vastuolus hiljutise ELi kohtupraktikaga, kuid ei muuda inimese õigusi, mis tulenevad ELi ja rahvusvahelisest õigusest.

Ettepanekuga võetakse ka inimestelt võimalus saada elamisluba muudel põhjustel ning tõenäoliselt tähendab see inimese kuni 6-kuulist kinnipidamist ELi piirialadel, kuni 12-nädalast varjupaiga piirimenetlust ja veel 12-nädalast kinnipidamist juhul, kui on tegemist tagasisaatmise piirimenetlusega. Lisaks kaotatakse reformidega põhimõte, et kinnipidamist tuleks piirimenetluste kontekstis kohaldada ainult viimase abinõuna. Tuginedes piirimenetlustes süstemaatilistele liikumispiirangutele, piirab ettepanek üksikisiku juurdepääsu baasteenustele, mida osutavad teenusepakkujad, kes ei pruugi piiril tegutseda, sealhulgas juurdepääsu õigusabile. Tulemuste sarnasused varasema Kreeka saartel ebaõnnestunult rakendatud esmase vastuvõtu süsteemiga (hotspot’id) on märkimisväärsed.

Leppes tehtud tõdemus, et kõigis menetlustes peavad liikmesriigid esmalt arvestama lapse huvidega, on positiivne. Komisjon alandab siiski laste kaitsenõudeid, vabastades piirimenetlustest ainult need, kes on saatjata või alla 12-aastased. See on vastuolus kõigi ELi liikmesriikide poolt ratifitseeritud lapse õiguste konventsioonis sisalduva rahvusvaheliselt tunnustatud lapse mõistega, mille alla käib iga inimene kuni 18. eluaastani.

Kriisiolukordades lubatakse liikmesriikidel kalduda kõrvale olulistest kaitsemeetmetest, mistõttu peab rohkem inimesi läbima normidele mittevastavaid varjupaigamenetlusi

Mure menetlusliku ebaõigluse pärast muutub veelgi teravamaks olukordades, kus liikmesriik võib väita, et neil seisab ees „erandlik olukord seoses massilise sissevooluga“ või kasvõi sellise olukorra oht.

Sel juhul laieneb piirimenetluse ulatus märkimisväärselt ja seda saab kohaldada kõigi inimeste suhtes, kes saabuvad riikidest, kus asjaomase päritoluriigi keskmine ELi kaitsemäär on alla 75%. Nii varjupaiga kui ka tagasisaatmise piirimenetlust saab pikendada veel 8 nädala võrra, seega on mõlema kestus viis kuud, pikendades piiriarestis viibimise maksimaalset aega 10 kuuni. Lisaks võivad liikmesriigid peatada varjupaigataotluste registreerimise neljaks nädalaks ja maksimaalselt kolmeks kuuks. Kui mitmete nädalate jooksul ei registreerita ühtegi taotlust, võib inimesi ohustada kinnipidamine, tagasisaatmine ning nende õigused adekvaatsele vastuvõtule ja põhiteenustele võivad saada tõsiselt kahjustada.

See võimaldab liikmesriikidel kalduda kõrvale oma vastutusest varjupaigale juurdepääsu võimaldamisel ja tagada, et inimeste varjupaigataotlusi käsitletakse tõhusalt ja õiglaselt, ning seeläbi suureneb tagasisaatmise oht. Kõige äärmuslikuma juhtumi vaatenurgast, kus liikmesriigid tegutsevad räigelt ja püsivalt EL-i seadustest tulenevaid kohustusi rikkudes, võib seda Euroopa Komisjonilt loa taotlemise protsessi lugeda edasiminekuks, sest praegu eiratakse seadust ilma Euroopa Komisjoni konsulteerimata ja hoolimata komisjoni kriitikast. See ei saa siiski olla kavandatavate ELi õigusaktide hindamise lähtepunkt. Selle laiem mõju on see, et see avab võimaluse, et suurema osa Euroopasse saabuvate inimeste suhtes rakendatakse teisejärgulist menetlust.

Piiril skriinimine: riskid ja võimalused

Komisjon teeb ettepaneku „sisenemiseelse kontrolli“ kohta kõigi inimeste jaoks, kes saabuvad ebaseaduslikult ELi piiridele, sealhulgas pärast otsingu- ja päästetöödelt maaletoomist. Taustakontroll hõlmab julgeoleku, tervise- ja haavatavuskontrolli ning biomeetriliste andmete registreerimist, kuid see viib ka otsuste vastuvõtmiseni, mis on seotud varjupaiga, sealhulgas kiirendatud piirimenetluse, ümberpaigutamise ja tagasisaatmisega. See protsess võib kesta kuni 10 päeva ja see tuleks läbi viia piirile võimalikult lähedal. Kuhu inimesi majutatakse ja kuidas selle aja jooksul vastuvõtu standardeid täidetakse, pole selge. Esmast ülevaatust (skriinimist) saab rakendada ka liikmesriigi territooriumil viibivate inimeste suhtes, mis võib kaasa tuua diskrimineeriva politseitöö suurenemise. Tekivad küsimused infole juurdepääsu, kontrolli läbivate inimeste õiguste, sealhulgas advokaadile juurdepääsu ja otsuse vaidlustamise õiguse, kui ka riiki sisenemise keeldumise põhjuste ning kogutud andmete privaatsuse ja kaitse kohta. Kuna liikmesriigid saavad hõlpsasti täita oma kohustusi seoses meditsiiniliste ja haavatavuse kontrollidega, ei ole selge, kas seotud vajadused avastatakse ja nendele reageeritakse.

Kavandatud põhiõiguste sõltumatu järelevalve piiril on tervitatav algatus. Tagamaks, et selle mehhanismi tulemuseks on vastutus õiguste rikkumise eest piiril, sealhulgas kokkuvõtlike väljasaatmiste ja tagasisaatmiste püsiv kasutamine paljudes liikmesriikides, tuleb seda laiendada väljaspool taustakontrolli, see peab olema sõltumatu riigiasutustest ning kaasama sõltumatuid organisatsioone, näiteks vabaühendusi.

Ettepanekus domineerib tagasipöördumise ja väljasaatmise prioriteetsus

Leppe peamine eesmärk on selge: Euroopast tagasi saadetud või välja saadetud inimeste arvu suurendamine. Seda väidet illustreerib tagasisaatmise koordinaatori rolli loomine komisjonis ja Frontexi tagasisaatmise tegevdirektori asetäitja rolli loomine ilma sarnaste nimetamisteta kaitsestandardite või ümberpaigutamise vallas. Tagasisaatmine on rändepoliitika aktsepteeritud osa ja inimväärse tagasipöördumise toetamine, eelistades vabatahtlikku tagasipöördumist, juurdepääs tagasipöördumisnõustamisele ning taasintegreerumise tugiteenused on olulised. Keskendumine tagasisaatmistele ei ole aga vastus varjupaigastandardite süstemaatilisele eiramisele ELi liikmesriikides.

Välisvaates pole midagi uut: jätkuvad ebareaalsed ettepanekud, mis võivad kahjustada inimõigusi

EL-i suhete keskmes kolmandate riikidega on jätkuvalt pinge retoorilise vastastikustele kasulikele rahvusvahelistele partnerlustele pühendumise ja rändeteemaliste nõudmise vahel. Jätkuvad katsed viia vastutus varjupaiga eest väljapoole ning väärkasutada arenguabi rahastust, viisaleppeid ja muid vahendeid, et survestada kolmandaid riike tegema koostööd rändekontrolli ja tagasivõtulepingute osas. See riskib mitte ainult olla vastuolus ELi enda pühendumusega arengupõhimõtete järgimisele, vaid ka õõnestada ELi rahvusvahelist positsiooni, tekitades usaldamatust ja vaenulikkust kolmandate riikide poolt ja nende vahel. Lisaks võib mitteametlike lepingute ja julgeolekukoostöö kasutamine rändekontrollis selliste riikidega nagu Liibüa või Türgi viia riskini võimaldada inimõiguste rikkumisi, julgustada repressiivseid valitsusi ja tekitada suuremat ebastabiilsust.

Ambitsioonide puudumine turvaliste ja korrapäraste rändeteede osas

Kasutamata jäeti võimalus anda märku, et EL on valmis panustama kaitsealase vastutuse jagamisse rahvusvahelisel areenil partnerluse vaimus riikidega, kes võõrustavad enamikku pagulastest. Selle asemel, et pakkuda välja ambitsioonikat pagulaste ümberasustamise eesmärki, on Euroopa Komisjon kutsunud vaid liikmesriike tegema rohkem ja on muutnud liikmesriikide 2020. aasta lubadused kaheaastaseks skeemiks, mille tulemuseks on kaotatud aasta ümberasustamise läbiviimisel.

Tervitatav on leppes sõnastatud vajadust hõlbustada suuremat tööalast rännet igasugusel oskuste tasemel, kuid tööalase rände olulisus Euroopa riikide majanduste ja ühiskondade jaoks ei kajastu seotud ressurssides, ettepanekutes ega meetmetes.

Tuleb tugevdada toetust otsingu- ja päästetöödele ning solidaarsustegevustele

Vahemere humanitaartragöödiaga tuleb veel tegeleda, muuhulgas näiteks ELi poolt rahastatud ning juhitud otsingu- ja päästevõimekuse abil. Otsingu- ja päästetegevus ning inimeste päästmisjärgne maaletoomine on lisatud kõikidesse asjakohastesse ettepanekutesse, tunnistades, et jätkuv humanitaarkriis on olemas. Selle asemel, et adresseerida valitsuste käitumist ja eeskirju merepääste takistamiseks ja võimaldada inimõiguste kaitsjate tööd, soovitab Euroopa Komisjon aga jälgida laevade ohutusstandardeid ja erasektori osalejatega suhtlemise taset. Samuti näib, et erasektori osalejad peavad kinni pidama mitte ainult seadustest, vaid ka „rände haldamise“ poliitikast ja praktikast, mis võivad sekkuda otsingu- ja päästekohustustesse.

Ehkki humanitaartegevuse kriminaliseerimise ärahoidmise juhiste väljaandmine on tervitatav, piirdub see seadusega lubatud toimingutega, mis keskenduvad eelkõige otsingu- ja päästetegevusele. See võib jätta välja sellise humanitaartegevuse nagu toidu, peavarju või teabe pakkumine maismaal või selliste organisatsioonide tegevuse, kes ei ole seadusega volitatud ning kelle suhtes kohaldatakse ka kriminaliseerimist ja piiranguid.

Paljutõotavad märgid lõimumise osas

Kavandatud muudatused, mis võimaldaksid pagulastel kolme aasta pärast saada pikaajalise elamisloa ja tugevdaksid õigust liikuda ja töötada teistes liikmesriikides, on positiivsed. Lisaks on teretulnud lõimumise tegevuskava läbivaatamine ning ekspertgrupi loomine sisserändajate arvamuste kogumiseks selleks, et anda nõu ELi poliitikakujundamisele.

Edasised sammud

Ettepanekute esitamine on algus sellele, mis tõotab olla järjekordne pikk ja vastuoluline läbirääkimiste periood ELi varjupaiga- ja rändereeglite üle. Samal ajal kui need läbirääkimised käivad, on oluline meelde tuletada, et on olemas ELi varjupaigaraamistik ja et liikmesriikidel on kehtivast rahvusvahelisest ja ELi õigusest tulenevad kohustused.

See nõuab ELi poliitikakujundajate, sealhulgas liikmesriikide, viivitamatut tegutsemist, et:

• rakendada olemasolevaid vastuvõtu- ja varjupaigamenetluste standardeid, uurida liikmesriikide täitmatajätmisi ja võtta nende vastu kasutusele vajalikud distsiplinaarmeetmed;
• päästa merel inimelusid, tagades otsingu- ja päästevõimekuse ja võimaldades õigeaegset maaletoomist ja kiiret ümberpaigutamist;
• jätkata ad hoc solidaarsuskokkulepete otsimist, et leevendada survet liikmesriikidele ELi välispiiril ja toetada liikmesriike ümberpaigutamisega nõustumiseks.

Leppe eelseisvatel läbirääkimistel soovitame seadusandjatel:

• tagasi lükata varjupaiga või tagasipöördumise piirimenetluste kohustuslik kohaldamine: need on ebakvaliteetsed menetlused, mis vähendavad taotlejate kaitsemeetmeid ja suurendavad kinnipidamist. Need süvendavad praegust solidaarsuse puudumist Euroopa varjupaigasüsteemis, jättes välispiiril olevatele liikmesriikidele suurema vastutuse. Hotspot’ide ja sarnaste algatuste kogemused näitavad, et täiendavate varjupaigamenetluste tüüpide lisamine võib põhjustada märkimisväärset halduskoormust ja kulusid ning suurendada ebaefektiivsust;
• töötada rändega seotud kinnipidamise lõpetamise nimel, keelata laste kinnipidamine vastavalt lapse õiguste konventsioonile ja eraldada piisavad vahendid lastele ja nende perekondadele asjakohaste vabadusekaotuseta lahenduste leidmiseks;
• kalibreerida ümber reformiettepanekud, et keskenduda tagasipöördumise asemel varjupaiga- ja inimõiguste standardite säilitamisele ja tõstmisele Euroopas;
• töötada välja ettepanekud, mis reformivad fundamentaalselt viisi, kuidas vastutus Euroopas varjupaika taotlevate inimeste eest korraldatakse, pöörates tähelepanu esmase varjupaigariigi põhimõttele, et luua sisukad ja prognoositavad solidaarsusmehhanismid;
• piirata liikmesriikide võimalusi kalduda kõrvale varjupaigataotluste registreerimise või varjupaigataotluste menetlemise kohustustest, et vältida stiimulite loomist kriisiolukorras tegutsemiseks ja varjupaigastandardite alandamiseks;
• suurendada kaitsemeetmeid skriinimisprotseduuri ajal, et tagada info andmine ja juurdepääs juriidilisele abile, tervisevajaduste ja haavatavuste avastamine ning neile kiiresti reageerimine ning lahendada biomeetriliste andmete registreerimise ja jagamisega seotud probleemid;
• tagada, et piiridel on ulatuslik põhiõiguste seiremehhanism, mis hõlmab kõiki piiril toimuvaid põhiõiguste rikkumisi, on päriselt sõltumatu riigiasutustest ja piisavate ressurssidega;
• seista vastu katsetele kasutada arenguabi, kaubandust, investeeringuid, viisarežiimi, julgeolekukoostööd ja muid poliitikaid ning rahastamist, et survestada kolmandaid riike tegema koostööd kitsalt määratletud ELi rändekontrolli eesmärkide saavutamiseks;
• hinnata eksternaliseeriva rändepoliitika (vastuse lükkamine väljapoole Euroopa piire) pikaajalist mõju rahule, inimõigustele ja säästvale arengule ning tagada, et rändealane välispoliitika ei aitaks kaasa inimõiguste rikkumistele ja oleks konfliktitundlik;
• laiendada märkimisväärselt turvalisi ja korrapäraseid rändeteid, rakendades kiiresti praeguseid ümberasustamiskohustusi, pakkudes välja ambitsioonikaid uusi eesmärke ja suurendades võimalusi pagulaste rändeteedele ning tavapärasele rändele tööks ja õppimiseks Euroopas;
• tugevdada humanitaarmeetmete ja muu sõltumatu kodanikuühiskonna tegevuse vabastust kriminaliseerimisest ja kõrvaldada takistused kodanikuühiskonna osalejatele, kes pakuvad maal ja merel elupäästvat ja muud humanitaarabi;
• luua Vahemerel ELi rahastatud ja korraldatud otsingu- ja päästeoperatsioon;
• arendada edasi paljulubavaid ettepanekuid toetada lõimumist läbi pikaajalise elamislubade ja sellega kaasnevate õiguste kättesaadavuse kaudu ning tulevase lõimumise tegevuskava rakendamise kaudu ELi, riiklikul ja kohalikul tasandil.

Allakirjutanud:

11.11.11
AASIA
ActionAid Denmark
ActionAid Hellas
ActionAid International
ActionAid Italy
aditus foundation
Afghan Association in Sweden
Alianza por la Solidaridad-ActionAid Spain
Amnesty International
ASGI
Association for Legal Intervention (Stowarzyszenie Interwencji Prawnej), Poland
AsyLex
Asylrättscentrum/ Swedish Refugee Law Center
AWO Bundesverband
Belgrade Centre for Human Rights
Bhutan Watch
Bulgarian Helsinki Committee
Caritas Cyprus
Caritas Europa
Centre for Peace Studies Zagreb
COMPASS for Refugee Youth
Conselho Português para os Refugiados – CPR (Portuguese Refugee Council)
Cyprus Refugee Council
Danish Refugee Council (DRC)
Der Paritätische Gesamtverband
Deutscher Caritasverband
Diakonie Austria
Diakonie Deutschland
Dutch Council for Refugees
ECRE
Eesti Pagulasabi / Estonian Refugee Council
Europe Must Act
European Evangelical Alliance
FARR, the Swedish Network of Refugee Support Groups
Finnish Refugee Advice Centre
FOCSIV, Italian Federation Christian organisations international volunteering service
Forum réfugiés-COSI
Foundation Our Choice, Poland
Fundacja Polskie Forum Migracyjne/ Polish Migration Forum Foundation
Greek Council for Refugees
Group 484
Help Refugees/ Choose Love
Helsinki Foundation for Human Rights
HIAS Greece
Homo Faber Association
Hrvatski pravni centar/Croatian Law Centre
Human Rights Watch
Hungarian Helsinki Committee
ICMC Europe
International Centre for Eritrean Refugees and Asylum Seekers -ICERAS
International Rescue Committee (IRC)
INTERSOS
Irish Refugee Council
Issues Without Borders
Italian Council for Refugees/Consiglio Italiano per i Rifugiati-onlus
JRS Europe
Legal – Informational Centre for NGOs – PIC, Slovenia
Lesvos Solidarity
Mosaico azioni per i rifugiati
Network for Children’s Rights (Greece)
NOMADA Association for Multicultural Society Integration
Norwegian Organisation for Asylum Seekers (NOAS)
Norwegian Refugee Council (NRC)
Pro Asyl
Quaker Council for European Affairs
Refugee Party
Refugee Rights Europe (RRE)
Refugees International
Saferworld
SB Overseas
SCI Hellas
SOS Children’s Villages International
SPEAK
Swiss Refugee Council
Symbiosis-School of Political Studies in Greece
The International Rehabilitation Council for Torture Victims
The Swedish Syrian Association
United Against Inhumanity (UAI)
Vluchtelingenwerk Vlaanderen
vzw NANSEN asbl
World Refugee & Migration Council