Eesti Pagulasabi korraldatud rahvusvaheline humanitaarkonverents tõi eile Tallinnasse kokku humanitaarvaldkonna eksperdid ja organisatsioonid üle maailma. Kolmandat aastat toimunud konverents vahendas arutelusid institutsionaalse reformi vajadusest, süvenevast rahastuskriisist, digipöördest ning sellest, kuidas aidata inimesi raskesti ligipääsetavatel aladel.

Eesti Pagulasabi juhataja Eero Janson rõhutas vajadust mõtestatud süsteemsete muutuste järele humanitaarabi sektoris. “Kui vajadused suurenevad, kuid rahastus väheneb, jätab see humanitaarorganisatsioonid võimatute valikute ette: keda aidata ja keda jätta oma hädas üksi. Kuigi suurema efektiivsuse saavutamine on valdkonnas oluline ja seal on kahtlemata abi ka tehnoloogilistest lahendustest, ei suuda see üksi lahendada üha suurenevat lõhet rahastuse ja vajaduste vahel. Vaja on ümber mõtestada kogu süsteemi toimimine ja selle osade omavaheline koostöö, alustades ÜROst ja lõpetades rohujuuretasandiga.”

Oma avasõnavõtus rõhutas Janson, et drastiliselt vähenenud rahastuse taustal vajab sel aastal humanitaarabi enam kui 300 miljonit inimest. Lisaks on üle 123 miljoni inimese sunnitud oma kodudest lahkuma – suurim põgenike arv ajaloos. Nende vajaduste katmine läheks maksma ligikaudu 45 miljardit dollarit, mis on vaid pool ühe tehnoloogiahiiglase, nagu Apple’i, Alphabeti või Microsofti, aastasest puhaskasumist. 
“Maailmas ei ole puudust rahast, küll aga on puudus õiglusest, solidaarsusest ja tahtest kaitsta haavatavas seisus inimesi,” ütles Janson. Janson kutsus üles kujundama humanitaarabi sektorit ümber Eesti näo järgi, muutes selle õhemaks, efektiivsemaks ja digitaalsemaks. 

Esimeses paneelis “Ctrl+Alt+Del. Humanitaarvaldkonna taaskäivitus” arutlesid Hans Das (DG ECHO), Reshma Adatia (ICVA) ja Mervat Shelbaya (IASC Secretariat), milliseid muudatusi humanitaarvaldkonda räsiva rahastuskriisi ja ebastabiilsuse tingimustes on vaja ellu viia. Ees terendava reformi keskmes on kaks olulist sammast: rahapõhine humanitaarabi ja kohaliku tasandi toetamine. Paneeli modereeris Eero Janson (Eesti Pagulasabi). 

Teine paneel, “Hack to the Future. Digitaalne humanitaarabi”, arutles selle üle, kuidas digitehnoloogiad muudavad humanitaarabi andmist ning mis takistab koostööd ja andmevahetust. Digilahendusi on küll palju, kuid sageli alustatakse lahendusest, mitte probleemi defineerimisest. Tööd peab tegema selles suunas, et kõikidel organisatsioonidel oleks ligipääs vabavaralistele või vaba ligipääsuga digitööriistadele, mis tagaks võrdse võimaluse digivahendite abil oma tööd efektiivsemalt ellu viia. Paneelis osalesid Patrick Vinck (Harvard Humanitarian Initiative, KoBo), Rory Crew (CaLP) ja Danna Ingleton (HURIDOCS). Paneeli modereeris Tobias Koch (CGI). 

Päeva lõpetas paneel teemal “Ligipääs keelatud? Abi toimetamine raskesti ligipääsetavates piirkondades”, kus osalesid Tristan Ferraro (ICRC), Christopher Ghaiath Almajdoub (Pagulasabi) ja Hani Almadhoun (Gaza Soup Kitchen). Paneelis arutati, mis tingimustel rahvusvaheline õigus kriisipiirkondadesse ligipääsu võimaldab, ning mis võiksid olla lahendused olukordades, kus ligipääs on piiratud. Kui kohalik turg toimib, saab üheks lahenduseks olla rahapõhine humanitaarabi, mis võimaldab abi jõudmist inimesteni ka aktiivsete konfliktide keskel. Sektor vajab, et eri tüüpi ning eri mandaadiga organisatsioonid teineteist täiendaksid ja koostööd teeksid. Paneeli modereeris Michael Riepl (Academy for European Human Rights Protection). 

Esmakordselt oli tänavusel konverentsil kõigil külastajatel võimalus osaleda ka avatud mikrofoniga lõpuosas “Failing Forward”, kus sai jagada oma lugu läbikukkumisest ja saadud õppetundidest. Jagatud lood lõid pinnase ausale eneseanalüüsile ja ebaõnnestumistest õppimisele ning aitavad nii inimestel endil kui ka organisatsioonidel kasvada ja areneda.

Fotografiskas toimunud konverentsil osales enam kui 120 inimest.  

Konverentsi toetas ESTDEV – Eesti Rahvusvahelise Arengukoostöö Keskus.